Taks- üks populaarsemaid koeratõuge maailmas, kelle populaarsus saavutas maksimumi eelmisel sajandivahetusel kui ka nüüd. Hämmastavalt tark, mugav, kaval- on ta võitnud tuhandete jahimeeste ja koeraharrastajate südamed paljudes maades. Eestis kutsuti takse 1940 aastani mägrakoerteks ehk mägrikuteks.
Taks on üks vanimaid urukoera tõuge. On olemas skeletileiud, mis tõendavad, et taksisarnased koerad olid tuntud juba antiikajal. Takside ilmumine ja levimine jääb feodalismi aega –15. sajandi lõppu. Saksamaal mis iseloomustub see aeg tormilise linnade kasvuga. Ja just linnlaste jaoks oli selline väike jahikoer “taeva kingitus”. Sobiva suuruse tõttu sai neid pidada korraga mitu, mis tegi jahi emotsionaalseks ja resultatiivseks. Taks pärineb vanadest saksa hagija vormidest, sealt ka omadus jälitada saaki häälega, suurepärane haistmine ja visadus töös. Saksa jahimehed hakkasid kujundama spetsiaalselt urujahiks sobivat koera- väikesekasvulist, madalajalgset. Tõu areng, arvukuse ja populaarsuse kasv, aktiivne kasutamine jahil, viisid vajaduseni mitmekesistada karvkatet- oli vaja “soojalt riides” koeri. Lähtetüübiks oli kindlasti lühikarvaline. 1820 mainitakse kirjanduses esmakordselt pikakarvalist taksi, kes on saadud lühikarvaliste ristamisel spanjeliga ja vana saksa hagijaga. Kolme karvatüüpi mainitakse esmakordselt 1836, kuigi esimesed katsed luua karmikarvalist taksi ei andnud suurt edu- koertel olid kõrgemad jalad, kadus taksilik välimus. Teistkordselt üritati karmikarvalist välja kujundada hiljem- 19 saj. 80 aastatel. Lühikarvalist paaritati dandie-diamont terrieriga, kellel on sarnane kehaehitus, aga samuti snautseri ja teiste karmikarvaliste terjeritega. Lõppresultaadiks saadi karmikarvaline taks, kes ei jäänud maha lühikarvalisest ei välimuselt ega jahiomadustelt. 19 sajandil oli Saksamaal takside arvukus suur, oli palju inimesi kes tegeles tõu kasvatamisega. Bioloogia teaduse areng, Mendeli seaduste tundmine, näitusetegevuse algus Euroopa maades andsid tõu arengule uue impulsi. Saksamaal tekkis lai kasvanduste võrk, kus silmas peeti vaid isiklikku maitset ja sümpaatiat. Toimusid vaidlused, kus ühed arvasid, et tõug peaks jääma omadustelt jahikoeraks, teised aga pannes põhirõhu välimusele, et tuleb tunnistada dekoratiivkoeraks. Ühise arvamuse puudumine ja kiirelt kasvav koerte hulk viisid tõustandardini. Esimene tõustandard võeti vastu 1879. aastal. 1880 ilmunud tõuraamatus olid 386 lühikarvalise, 5 pikakarvalise ja 3 karmikarvalise nimed. Saksamaal loodi 19 sajandi lõpul kääbustakside aretamise ühing. Oli vajadus väiksema taksi järele, kes mahuks töötama jäneste urgudes. Selliseid koeri oli aretada raske, kuna pesakonnad olid väikesed. Tänapäeval tuntakse kolme suurust: normaalne, kääbus- ja küülikutaks. Suurust määratakse rinnaümbermõõdu järgi, mis on normaalsuurusel üle 35cm, kääbustaksil 30-35cm, küülikutaksil kuni 30cm. Igat suurust on kolm karvatüüpi: lühikarvaline, pikakarvaline, karmikarvaline. Kokku üheksa erinevat tõugu. Eri karvatüüpide omavaheline ristamine on keelatud. Kääbus ja küülikutakside puhul on võimalik üleviimine ühest tõust teise kohtuniku hinnangu alusel.

Millega siis köidab inimesi see pisike jahikoer? Võibolla välimusega? Kuid olgem ausad: välimus on koomiline. Vahetevahel nimetatakse neid “koer-viineriteks” ja “suitsutorudeks”. Need kes tunnevad seda tõugu, teavad, et selline kehaehitus on parim urutööks. Tõu arendajatele ei tundu taks kunagi karikatuurne. Taksil on hästiarenenud tugev luustik, jämedad käpad, lai rinnakukorv tagamaks normaalset südame ja kopsude tööd. Kui koer asub urus, kus on vähe hapniku peab ta haukuma kogu töö kestel. Tuletame meelde, et taks on väikseim jahikoer. Ja kust siis veel ammutada jõudu ja vastupidavust, kui võimsast luustikust, mis on kaetud atleetliku lihastikuga? Seetõttu on tugevalt konstitutsioonilt kergemale kaldumine ebasoovitav. Taksil on pikk kuiv, selgepiiriline pea, justkui välja raiutud. Silmad on võimalikult tumedad kõikide värvuste puhul, need on väga väljendusrikkad, neis peegeldub alati tõule omane tarkus, teadmishimu ja sõbralikus. Iseloomulik kõrvade asend on “vihaleaetud elevant” kõrva esimene serv liibub tihedalt vastu põske. Kõrvad ei tohi voltis ega keerduda torru. Suurt tähtsust tööomadustele omab liikumise iseloom. Taksi liikumise “mehhanism” seisneb ülaliini, aga ka liigeste õiges asetuses, mis kindlustab iseloomuliku liikumise. Taksi jäsemetel, nii ees-kui ka taga-, on iseloomulik ehitus, liigeste nurgad on 90 kraadi, näiteks abaluu on ülavarreluuga ühepikkune ja moodustab täisnurga. Ülaliinis on lubamatu kühmus selg, ristluuosa kõrgem kui turi, liiga langev laudjas. Saba on seljajoone pikenduseks, vaid ärituna ja hiiri otsides on saba seljajoonest kõrgemal.
Need erinevad, erinevad taksid. Nad on tõesti erinevad- suuruselt, karvatüübilt, aga juba värvide palett võimaldab rahuldada erinevad maitsed. On ühevärvilised- punased, heledamast tumedamani, kahevärvilised- mustad ja tumepruunid kõrbpiirdes. On laigulised- helehallil pinnal mustad laigud, neil samuti kõrbpiire. Karmikarvalistel metsseavärvus. Paljud on oma südame andnud taksile tema ebatavalise tarkuse ja täiesti erilise, mitte kellelegi sarnaneva ja mitte just lihtsa iseloomu tõttu.
Need väikesed koerad on endas ühendanud “jää ja tule” vastandlikud omadused. Ustavus, truudus ja iseseisvus, kavalus ja avameelsus, siirus, mängulisus, vajadus olla kontaktis, armastus peremehe vastu ja sõltumatus, hea dresseeritavus ja käskluste vajalikkuse külmavereline hindamine (taks püüab käsku täita ainult veendudes selle loogilisuses), pehmus, plastilisus ja vankumatu visadus eesmärgi saavutamisel. Tahtmine pakkuda peremehele täielikku õnne ja samaaegselt “süües tema närve”, õrnus ja mehisus, püüdlus soojuse ja mugavuse poole kodus ja täielik eneseandmine töös. Koer, kes on isiksus ja pakub enamat kui mõtlematu allumine. Taks on vähenõudlik pidamistingimuste suhtes. Ta tunneb end ühtviisi hästi nii linnakorteris kui maamajas, on ustavaks sõbraks üksikule inimesele ja lemmikuks mitmeliikmelisele perele. Taks on sõbralik lastega. Kui taksikutsika kasvatamisel tuleb tingimata meeles pidada nende koerte tõsist iseloomu. Liialt vaba taks ei viida aega teile “pähe istumisega” ja kasutab ära teie nõrkusi: lunida maitsvaid palakesi, magada lubamatus kohas, närida, mis ette juhtub, mitte kuulata peremeest ja üleüldse teha , mis pähe tuleb. Hea õppimis- ja mõtlemisvõime lubab teda hakata selgrootu inimese peremeheks. Aga lubamatu on teine äärmus. Need koerad ei talu karmi kohtlemist, veel hullem peksmist. Löövat kätt ei unusta ta kunagi ja soovitud resultaati te ikkagi ei saavuta: koer vastab kas agressiivsusega või muutub “kurdiks”, Ise seejuures väga kannatades. Taksi tuleks kasvatada hellalt kuid kindlalt. Taksile on väga tähtis kontakt inimesega. Ta püüdleb ise selle poole. Eriline teineteisemõistmine leiab aset siis, kui inimene austab tõu spetsiifikat, tema intellektuaalseid omadusi.
Taks armastab väga igasuguseid ettevõtmisi koos inimesega- tavalisest hullamisest kuni raske õppuseni, kui koerale antakse võimalus lahendada peremehe poolt antud ülesanne. Tõule on omane iseõppimine. Taksi teadmishimu ei tunne piire, koer tahab kõiges veenduda ise, ühesõnaga kõigesse oma nina toppida. Eriti kui kutsikas kasvab ja temas ärkab jahiinstinkt, mis päritud esivanematelt. Inimene, kes avab taksile huvitava loodusmaailma, osates piisavalt jagada nõudlikkust ja hellust, leiab temas tõelise sõbra, kellega suhtlemine pakub suurt rõõmu. Taksi lõi jaht. Lõi ja kinnistas temas võimsa jahiinstinkti, baseerudes tema närvisüsteemi omadustele, väga tasakaalukas ja plastiline, võimaldades momentaalselt orienteeruda olukorras. Iseloomult on taks sangviinik, talle ei ole omane närvilisus ega flegmaatilisus. Ta on kainelt mõtlev olend. Seda nii igapäevases elus kui jahil olles. Reeglina töötab taks väga ökonoomselt, ei kuluta asjatult jõudu, püüab olukorda hinnata ja võtta initsiatiivi “enda kätte”, viies metslooma sõltuvusse oma manöövrist, mille eesmärgiks on võit. Taks töötab ennekõike peaga, valides ründamiseks kõige sobivamad positsioonid ja momendid. Hääl on taksil tugev, kestev- sellega annab ta märku enda liikumisest maa all ja näitab ära koha, kus asub metsloom. Lisage siia hasart, vaprus, väsimatus ja kiirus, otsustavus ja järjekindlus. Taksidele õpetatakse jahinippe alguses kunsturus. Koer tutvub metsloomaga, õpib teda leidma ja jälitama, seejärel võitlema. Õppimisel on kasuks kui noor taks saab näha kogenud töötava taksi tööd. Nii kontrollitakse tema tööomadusi, mis on oluline aretuse seisukohalt. Urujaht on muidugi taksi “leivanumber”, kuid sellega pole tema kasutamine jahil piiratud. Kui vaja võib taks asuda hagija, spanjeli ja isegi laika rolli. Lühikesed jalad lubavad tal suurepäraselt kasutada haistmismeelt. Põder ja kits ei võta sellist jälitajat tõsiselt ja lähevad taksi eest kiirustamata, mis on väga mugav jahimehele. Taksiga on mugav jahti pidada ka jänesele, kes ei karda “minihagijat” ja läheb tema eest väikeste haakidega ja aeglaselt. Taksiga jahitakse ka metssiga, mis on jahimehele veel vaja? Taksi saab edukalt kasutada verejälje ajamiseks, otsides nii haavatud loomi.
Praktika näitab, et “mägrikud” oskavad paljutki. Väike aga tubli. Kindel, et taks vaimustab teid suurepärase psühholoogina kodus, jahil, jalutades, näitusel. Samuti avardab ta maailmavaadet, näiteks kummutab ta arvamuse, et teie aed on koerakindel või nii väike koer ei saa kapi otsast või laualt midagi kätte. Taks on tark ja pakub alati rohkemat kui oskate oodata, muutudes pereliikmeks, kellest tuntakse uhkust ja kellest räägitakse lugusid aastakümneid. Kes kord võtab taksi , jääb sellele tõule truuks.


Artikkel raamatust Eesti Koerte Atlas (autor Rika Mölder)
Taksid Üldine kirjeldus Taks on vanimaid urukoera tõuge. Tõug on aretatud Saksamaal, kus juba 15. sajandi lõpul alustati taksi aretusega. Aretati põhiliselt jahiomaduste järgi. Esimene standard võeti vastu 1879. aastal. Praeguseks on taks väga levinud koeratõuge kogu maalimas. Takse on kolme karvatüüpi: lühikarvalised, pikakarvalised ja karmikarvalised. Algtüübiks oli lühikarvaline taks. Lühikarvalise taksi ristamisel pikakarvalise linnukoeraga (spanjeliga) saadi pikakarvaline taks. Karmikarvaline saadi kui lühikarvalist paaritati karmikarvaliste terjeritega. Tänapäeval tuntakse kolme suurust: standard-, kääbus-, ja küülikutaks. Kääbus- ja küülikutaks aretati, kuna oli vajadus väiksema taksi järele, kes mahuks töötama väikestes urgudes. Taks on innukas jahikoer, jahikirg on neil tugev. Kuigi taksi algupära on olla jahikoer, elavad paljud taksid tänapäeval perelemmikuna. Nad on suurepärased seltsikoerad. Takse on kokku 9 tõugu: lühikarvaline taks lühikarvaline kääbustaks lühikarvaline küülikutaks pikakarvaline taks pikakarvaline kääbustaks pikakarvaline küülikutaks karmikarvaline taks karmikarvaline kääbustaks karmikarvaline küülikutaks Värvuselt on 1)ühevärvilised: punane, punaskollane, kõik need koos musta okkaga või ilma. Seejuures on puhas värvus eelistatum ja punane väärtuslikum. Ka tugeva musta varjundiga koerad kuuluvad siia. Ninapeegel ja küüned on mustad, punakaspruunid on samuti lubatud, kuid ebasoovitavad. 2)kahevärvilised: sügavmust või pruun, mõlemad roostepruunide või kollaste märgistega (piirdega).Ninapeegel ja küüned mustadel koertel mustad, pruunidel koertel pruunid. 3)laigulised(marmor): põhivärviks on alati tume värv (must, pruun). Soovitavad on korrapäratud hallid või beeþid laigud. Ei tume ega hele värv ei tohi olla ülekaalus. Lubatud on väike valge laik rinnal. Karmikarvalistel on laialt levinud hele kuni tume uluki(metssea) värv. Kasv, kaal Taks: Rinnaümbermõõt üle 35 cm. Kehakaalu ülempiir umbes 9 kg. Kääbustaks: Rinnaümbermõõt üle 30 kuni 35 cm vanuses vähemalt 15 kuud. Küülikutaks: Rinnaümbermõõt kuni 30 cm vanuses vähemalt 15 kuud. On võimalik üle viimine ühest tõust teise, kohtuniku otsuse alusel. Iseloom Olemuselt sõbralik, mingil juhul mitte pelglik ega agressiivne, tasakaalustatud temperamendiga. Hasartne, visa, terava haistmisega ja väle jahikoer. Taksil on eriline iseloom. Taks on väga armastav ja ustav oma pereliikmete vastu. Taksi näol on tegemist tugeva isiksusega, kes ootab sama ka oma peremehelt. Taks on elurõõmus, mänguline ja püüdleb soojuse, mugavuse ja heaolu poole. Oma põhitegevuse, st jahi juures on ta väga järjekindel ja sihipärane, unustades kõik muu. Taks vajab hella, kuid kindlat kasvatust. Sõnakuulmatu ja kangekaelne taks on halva kohtlemise ja kasvatuse tulemus. Taks saab hästi läbi lastega, mängib hasartselt, mürab ja hullab. Taks on vaimukas ja huumorimeelega koer. Taksil on ka väga tugevalt arenenud valveinstinkt. Pisikese koera kohta on tal hämmastavalt tugev ja võimukas hääl, mis võib nii mõnegi kurjami pahatahtlike plaanide teostamise peatada. Tugev hääl on omane taksile urus töötades, et jahimees kuuleks, mis parajasti maa all toimub. Tervis ja toitumine Taksid on üldjuhul väga hea tervisega ja pikaealised koerad. Kindlasti tuleb jälgida, kui palju teie taks sööb. Taksidel on tavaliselt väga hea isu, mistõttu võivad nad muutuda ülekaalulisteks. Võib esineda nn taksihalvatust, mille puhul koer jääb tagakehast seljaaju pitsumise tõttu halvatuks. Võimalikult kiiresti on vaja pöörduda loomaarsti poole. Õnneks ei ole esinemissagedus võrreldes tõu arvukusega kuigi suur. Sotsiaalsus Taks on küll väga sotsiaalne olend. Võiks öelda, et paljud neist sünnivadki sotsialiseerituna. Nad on väga kohanemisvõimelised ja julged. Samas on ka isendid, kes vajavad olukorraga tutvumiseks aega. Taks suhtleb seltskonnaga aktiivselt, teeb kõigiga tutvust. Mõni jälle pole nii aktiivne suhtleja, tema hindab olukorda distantsilt. Taks on ikkagi jahikoer ja tema jahiinstinkt võib tärgata ka koduloomade puhul. Vajab keelamist, harjumist kutsikapõlves. Koolitavus Taks õpib ise! Soovitav siiski osaleda koolituskursustel, et selle iseõppijaga paremini toime tulla. Taksile meeldib agility, kus saab koer oma energiat välja elada. Taksiga saab käia kunsturus, kus saab testida-arendada tema kaasasündinud jahipidamiskirge. Tõsiselt õnnelikuna tunneb taks end jahimehe kaaslasena, olles talle truu abiline. Karvkatte hooldus Karv on tugev ja kõva. Lühikarvalise taksi karvakate ei vaja suurt hoolt. Karmikarvaline taks vajab trimmimist. Trimmimisega eemaldatakse vana karv, et uus tarve karv pääseks vabalt kasvama. Enne näitust vajab karvkate veelkordset kohendamist. Pikakarvalisel taksil on aluskarvaga varustatud sile, läikiv karv. Pikakarvaline taks vajab kammimist, varvastevahelised pikad karvad lõigatakse lühikeseks. Isase koera karvkate on rikkalikum kui emastel. Tal on tihe traatjas kattekarv, mis on aluskarvaga läbi kasvanud. Liikumisvajadus Taksile meeldib liikumine. Ta on väsimatu kaaslane jalutuskäigul, kõik ümbritsev huvitab teda. Taksi liikumisvajadus on keskmine. Ta tuleb edukalt toime linnaeluga, vahepeal võiks pakkuda pikema jalutuskäigu looduses. Maal elades on taksil tegevust küllaga, seega ka liikumist. Sobivus Eesti kliimasse Taks sobib hästi Eesti kliimasse. Taks on vähenõudlik pidamistingimuste suhtes. Taksi peetakse maja- ja korterikoerana. Ei ole õuekoer. Märkused Taks on koer, kes on isiksus ja pakub enamat kui mõtlematu allumine. Taks ei sobi inimesele, kes ootab koeralt kohest käsutäitmist. Taks on tark ja kaval ja pakub alati rohkemat kui oskate oodata. Taks muutub pereliikmeks, vaimustades teid oma trikkide ja nippidega. Taksikutsika kasvatamisel tuleb osata piisavalt jagada nõudlikkust ja hellust. Tõug Eestis Taksid on Eestis väga levinud. Tänavapildis kohtab neid tihti. Enim on standardsuurusega takse. Väga vähe kääbustakse ja ainult mõned küülikutakse. Samuti on vähe karmikarvalisi takse. Lühikarvaline kääbustaks Lisego Nosa Patriot (om. Julia Truuvert) võitis Eesti Kennelliidu konkursi “Aasta koer 2004”.Üha populaarsemaks on muutunud taks kui näitusekoer. 2005.aastal toimus esimene takside erinäitus. Osales 89 taksi, esindatud olid kõik taksitõud.